Tuesday, January 22, 2013

Võlur ja nõid.

Selle raamatuni (või õigemini triloogiani) viis mind hoopis Marie, kes selle ühel päeval raamatukogust näppu haaras ja mullegi lugemiseks soovitas. Žanriliselt on kohutavalt raske määratleda raamatu asukohta riiulis. Ühest küljest klassikaline urban-fantasy: üks 17-aastane noormees ja tema 15-aastane õde tuvastavad ootamatult ja jaburalt, et neil on võimeid, mis teevad neist meie mõistes võluri ja nõia. Teisalt on sees klassikalisi sotsiaalulme termineid ja võtteid. Ehk, kui alustada algusest, siis:

Valimised (pea igal pool maailmas) on võitnud üks partei Uus Kord (ääremärkus: see nimetus meenutab mulle alati mingit tobedat ja hirmutavat usuklikki). Vaikselt ja näiliselt "hea ja õige" nimel muutub maailm totalitaarse ühe mehe maailmaks. Kuidagi väga head paralleelid Hitleri Saksamaaga ja Stalini aegse NL-ga ja... jooksid silme eest läbi. Ühtlasi ka repressiivorganid, sunnitöölaagrid, avalikud hukkamised, raamatute põletamised... Te ainult öelge ja ma noogutan kaasa, "jah, oli sees". Kuna tegemist oli lasteraamatuga (keeleliselt keerukuselt ja mõtte edastamise siiruselt pakuks peamist lugejaskonda vanusesse 10-14), siis võite üsna üheselt arvata, et peamiselt on repressiivorganid töös laste vastaselt.

Miks laste? Eks ikka selle pärast, et puberteedile on sisse programmeeritud teatud vastuhakk "sauruste" jutule (ja olgu vägevad selle eest kiidetud!) ning nende fantaasia ja loomingulisus on veel lõpuni kärpimata. Nad veel ei mõtle sellele, "kas nad oskavad". Nad veel ei pidurda end küsimusega, "kas nad peaksid?" Nad lihtsalt lasevad fantaasial lennada ja hauguvad vastu. Kui selline vasttuhaukumine võiks tekitada vastuhaku mõtteid täiskasvanutes. Loomingu vaba lend võiks panna vaimustuma ka suuri, kes püssitoru kartuses taltsaks on muudetud.

Ja sealt algab raamat, kuidas kaks last, kes enda arvates on vaid tavalised lapsed, keset ööd kodus vahistatakse (süüdistatuna võlur ja nõid olemises), paari päeva jooksul selles ka süüdi mõistetakse ning hukkamist ootama saadetakse... Vanasse hullumajja...

- Kui tunned kanget soovi olla vaimuhaiglas, uimastatud või saada elektrilöök, et mõistusele tulla, siis on elu ikka täiega mäda. Sel hetkel oleksin meeleldi loboktoomiaga nõustunud. Selline tunne vist tekibki, kui vabadusest ei oska enam unistadagi.

...ja jätkub põgenemisega maailmas, mis näib kui halb uni, olemata hoopiski unenäo moodi... 

- "Kõigi nende meeleparanduseks, kes on igaveseks kadunud kujutlusvõime eksirännakutesse! Riivatusse unistustehimusse... ja teadmistesse teadmiste pärast!"
- Mu vanainimesekõrvad ähvardavad rahvamurru möirgest kurdiks jääda, nii et pean neid kinni suruma.
- "Karistuseks neile, kes on jätnud lohakile oma kohustused korra ja ühiskonna ees ning naudivad ajaraisku, mandumist ja laisklemist, mida sigitavad need neetud köited!"


Muide, selle raamatu juures hakkas mind häirima see inglise keelest tõlgitud raamatute eripära - ei ole naisvõlureid, on nõiad; ei ole meesnõidu, on võlurid. Eesti keeles on neil kahel sõnal varjund, millest üks kannab hoomamatult positiivsust kaasas (võlur kõigi kuu ja tähtedega ona koonuskübaral) ning teine sajatab mainimatagi halba. Nähh, selle koha peal olen ma vist natuke feminist. Tahan võrdsust! Tahan võluvat võrdsust!

Aga tegelt oli lahe! Mitte niivõrd roosa, kui just helesinine raamat perekonna ühtsusest, sõprusest, headusest, hirmudest, hakkama saamisest, ellu jäämisest ja natuke ka armastusest.

Sunday, January 20, 2013

Teretulemast aastasse 2013! Aasta esimestel päevadel arutlesime Mariega, et võiks ette panna mingi miinimumlimiidi. Minu jaoks võiks see kõlada umbes "raamat nädalas" ja talle umbes pool sellest - no ütleme 25 raamatut. Ei tohiks ju erilisi raskusi valmistada kummalegi!?

Nojah, nüüd tuleb ehk veidi ajas tagasi minna. Siis kui Marie veel lugemist ülemäära ei armastanud, kuid oli juba valmis tunnistama, et "leidub ka meeldivaid" raamatuid, joonistasin ma talle tabeli loetud raamatute jaoks (pealkirjad ja leheküljenumbrid, sest suvel loetud lehekülgi kuulas õpetaja sügisel, mitte raamatute arvu). Näiteks selline tabel sai üheks suveks:

Olgu, kuid nüüd tagasi olevikku! Täna pärastlõunal näitas ta mulle tabelit, mille joonistas oma 25 raamatu jaoks (noh, et oleks kogu aeg näha ja mine tea, ehk ka motiveerivaks vaatlemiseks). Vaat sellise laheda asja tegi:



Ma ei saanud ju ometi viletsam olla! Või noh, hoolimata sellest, et ma joonistada ei oska, on mulle alati meeldinud oma jaburaid ideid paberile sirgeldada. haarasin ta kõrvalt teise paberi (olgu öeldud, et need kõik A3 formaadis on) ja nikerdasin köögilaua taga midagi, kuhu 52 autorit, pealkirja ja žanrikirjet peale mahuks.

Nummerdus mu lehel muudab värvi ühe eile üles seatud lisapüünise pärast. Ma olen aastaid kodumaisest kirjandusest kaarega (vabandust: suure kaarega) mööda läinud ning nii tekkis eile mõte, et peaks võtma kätte ja sel aastal iga kuu kohta vähemalt ühe kodumaist päritolu raamatu lugema. Noh, kuna ma pole veel lugenud mitte ühtegi apteeker Melchiori lugu ja Gort Ashryn on mu silma ees pikalt oma paremat päeva oodanud ning Õnnepalu Mandala ootab lugemist ja... noh, siis esimese tosina leidmine ei tohiks olla kuigi keeruline... Kui ma nad kätte saan vaid kuskilt.

Ja kui ma mingil jabural põhjusel peaksin rohkem kui 52 raamatut lugema, siis panen ka need kirja (ehk tegelikult on see kõik Pihla süü - tema kilge hirvelossis, et ta mullu loetud raamatud kenasti üles märkis, oli üldse esimene idee, millest kogu see lugu edasi arenema hakkas). Eks siis aasta lõpus paistab, mis selllest kõigest välja tuleb ning palju meist kumbki lugenud on ning milliste teemade vahel nautlenud.