Jutustamisest

See on postitus, mis on mu sees kripeldanud juba mitmeid kuid. Ma ei hakka praegu ütlema, mis raamat seda põhjustas (kavatsen ka tollest sarjast siiski varsti kirjutada, kahjuks mitte positiivselt) ning ühtlasi vabandan kõikide vähegi humanitaarsemate inimeste ees. Ma ei püüa siin leida ülimat tõde ega üritagi teha mingisugust teadust, vaid üritan lihtsalt natuke seletada minu peas toimuvat lahterdamist ja isiklikke eelistusi.

Ehk siis jutustamisest, viisidest, kuidas üks lugu on kirja pandud ning millega ta köita ja lummata suudab või mitte. Kui võtta ette üks ports fantaasiaraamatuid (millele see blog laias laastus toetub), võib need üldjuhul jutustamisstiili järgi jagada nelja hunnikusse: jutuvestja, vanavanem, blog ja amööb...

Jutuvestja stiil ehk miski, mis on kirja pandud kolmandas isikus ning ajavormilt minevikus. Vanad head muinasjutud on räägitud just nii. Sa võtad raamatu, loed seiklust, mis oma emotsiooni poolest ongi seiklus, vahest midagi filmilikku, kuid kindlasti sügavamat. Ma armastan jutuvestja-stiili! Tõsiselt. Kõikidest ülejäänud eelmainitud stiilidest eristab teda just kõrvalseisja roll, mis annab autorile märksa vabamad käed erinevate tegelaste sise- ja välismaailmade kirjeldamisel. On võimalik anda pilte, kuid muuta poolelt sõnalt vaatenurka ning süvendada kaadrit teiste tegelaste läbi. Muidugi on sel ka oht - halvasti kirjutatud kolmas isik kipub peategelase karakteri nõrgaks või ebaveenvaks jätma, kuid kui autor on karakterid korralikult enda jaoks läbi mõelnud, on tegemist lummava viisiga mõtte edasiandmiseks.Ma ei hakka siia autoreid ja raamatuid eraldi välja tooma - enamus vanema põlvkonna fantaasia- ja seikluslugudest on just selles stiilis.

Vanavanema stiil - ehk siis esimene neist kolmest minavormis kirjutatust. Ma loodan, et teil kõigil on olnud vähemalt üks vanavanem või muu vanem sugulane, kes suudab nõrkemiseni rääkida oma seiklustest. Tõsi, oli lugusid, mida ma oma vanaisa käest kuulsin sellise hulga kordi, et need mingis teismelise vanuses tüütuks muutusid (kuid hiljema taas lummavaks osutusid), kuid neis lugudes oli alati enam kui üks lugu. Esimene on seiklus ise (olgu see siis kroonust põgenemine, võrriga tüdrukutes käimine, koerale sinepi söötmine või misiganes muu lugu tollest elukogemuse salvest), teine  koorus hilisemast elukogemusest (ehk analüüs, oskus enese üle naerda, leida seoseid mõne tänase seigaga...). Kolmas oli kuulajakeskne - kui neid lugusid hoolega kuulata, siis nende rõhuasetustes oli väikeseid variatsioone sõltuvalt sellest, kes veel koos minuga seda lugu kuulas. Need ülemhelid, mis teevad mõnest viiulist imelise kõlaga pilli, panevad helisema ka sel moel kirjutatud lood. Tõsi, mõnel korral olen ma vastamisi sesnud probleemiga, kus jutustamisstiil ja peategelase käitumine ei lähe kokku. Tegemist siis lugudega, kus peategelane jutustab filigraanselt oma lugusid, kus ta käitus nagu täielik idioot (aastaid, ja suurt midagi õppimata)... Raamatutest (meeldivatest selle stiili esindajatest) jookseb kohe silma ette P.Rothfuss "Kuningatapja kroonikad" ja N.Gaiman "Ja tee lõpus on ookean".

Blogi stiil - steriilsel lähenemisel on tegemist eelnevaga väga sarnase stiiliga. Taaskord on keegi minategelane, kes räägib oma seiklustest minevikuvormis, kuid need seiklused ei ole mitte aastate ja aastakümnete tagused, vaid eilsed või tänahommikused. Ehk puudub igasugune filter, analüüs ja mõtestatus. Peategelane nägi, seikles, tundis ja edastas selle kiire blogipostitusena oma lähedastele. See ja järgmisena tulev stiil on just need kaks, mis kipuvad tänases noorte(tõlke)kirjanduses pead kõrgel hoidma. Küllap on siin taustaks seesama noorte sotsiaalne alahindamine (vähemalt ma tahaksin loota, sest teised variandid kõlavad veel hullemini) . Me eeldame, et neil on raskem keskenduda sügavamatele mõtisklustele; me eeldame, et kiire energia müüb paremini... Võimalik, et müübki, kuid olgugi, et kõrbenud rasvas tehtud friikartulid annavad kiiremini vajaliku energia, jääb mingi toiduelamus sellest siiski saamata. Mul on siin üks 13-aastane - ausõna, nad tegelikult on täitsa võimelised nautima ka rikkalikumat buketti (ja nautima seda märksa sügavamalt tollest kiirest ja analüüsivabast teosest). Isiklikult näib too jutustamisviis mulle kergema vastupanu tee leidmisena. Neid on kiirem kirja panna, sest ka autor ei pea liigselt analüüsima ning toimetaja tööks jääbki kirjavigade parandamine, sest tänahommikustele sündmustele pole inimaju veel kolmekordset vihjamissüsteemi, eri hetkede liitmist või vastandamist alla ehitada jõudnud (eksisteerib ajusid, mille puhul ei jõuagi). Lugejana on neil veel üks kohutav puudujääk - kõik teised tegelased on sedavõrd kõrvalised, et neid õieti polegi. Sügavtundelisd stseenid kipuvad jääma pealiskaudseks, sest sel ajal kui peategelane silmad kinni suudlust ootas, ei saanudki ta näha, kuidas stseenikaaslasel väike sõrm hetkeks värahtas, sest... Ma ei pane siia enam raamatuid, sest tõsiselt: mul on midagi isiklikku selle stiili (kui minu isikliku arvamuse kohaselt - sita stiili) vastu.

Jäi veel amööbistiil ehk minavormis ja olevikuajas. Tõsi, teisiti võiks seda nimetada ka diktofoniga-spiooni-stiiliks. Pange ennast nüüd nendesse kaheksakümnendate filmidesse, kujutade ette üht spiooni oma diktofoniga edasi liikumas ja samal ajal raportit koostamas. "Külguksest väljus relvastatud vaenlane. Suure tõenäosusega on tal lisaks nähtavale ka viskenoad. Need on siin kandis populaarsed." /diktofon kinni, diktofon tööle/ "Püüan parema ülevaate saamiseks lähemale hiilida." Jah, aga see ei ole loo jutustamine! Amööbistiiliks nimetan ma seda aga põhjusel, et iga vähegi arenenum eluvorm omab enamat. Need on lood, millel pole mingit minevikku ega eelnevat elukogemust, puudub igasugune kujutlusvõime tuleviku osas ja abstraktsus peategelase ümber pöörleva maailma väljast sisse tunnetamisest. Mina lähen, Mina teen, Mina tunnen... Ja eriti sita stiiliesindaja raamatus on sees mõni lause "Ma ei märka, kuidas ta käsi väriseb". Hei, kes see siis oli, kes seda märkas ja kirja pani? Kuidas see siis kirja sai või mil moel peaks see fakt mõjutama lugu, mida see ei saa mõjutada, sest lool ja loo edastataval primitiivsel pildil puudub sellekohane võime?
Aga ükskord...! Jap, mul on tegelikult üks väga kuri plaan selle kirjastiili katsetamise osas. Mine tea, ehk saab kunagi asjagi.

Värin

Seekord ei taha ma kiisust, ei... Okei, ei taha jah! isegi raamatust ei taha kirjutada, sest lugu ise on ka kahtlaselt keskpärane (antud autorist oleksin oodanud enamat), pisut hüplik ja auklik ning ilmselgelt ainult teismelistele lugemiseks mõeldud... <- annan enamuse andeks, kuna tegemist on autori teise täispika romaaniga (esimene oli parem ja hilisematest Scorpio Races jättis mulle kustumatu mulje).

Räägiks tõlkest! Loen seda sarja nimelt oma emakeeles, mis peaks ju üldjuhul asju lihtsustama. Esimesel mõnelkümnel leheküljel oli mul raskusi arusaamisega, kas tekst ise on sitt või on viga tõlkes, kuid lugu venis mu käes nagu tatt ning lehekülje läbimine võrdus springivõistlusega poole meetri sügavuses vees. Siis läksin õhtusööki valmistama ja sain aru, et vähemalt osa halvastiloetavusest tuleb kirjutada tõlke kraesse. Miks? Nimelt kartuleid koorides ja loetud teksti peale tagasi mõeldes, jooksis mulle tekst suhu ingliskeelsena. Mõtlesin natuke, et krt, lugesin ju nagu eesti keeles, raputasin pead ja püüdsin mitte mõelda. Mõni hetk hiljem tabas mind mingi järgmine stseen ja samuti - inglise keeles!

Hea küll, oleme halba tõlget varemgi kohanud - elan üle! Lugesin edasi ja ette jäid katked lauludest (mis ei riimunud), kuid olid õnneks kirja pandud formaadis, mis ei eeldanud lugemist, vähemalt lauluna lugemist. Valus oli küll, kuid tegin siis suitsupausi, keetsin uue kannutäie kohvi ja lugesin rahunenuna edasi kuni sõudsin kohani, kus Sam laulab Grace'i emale laulu, mille ta Grase'ist kirjutas. Ma ei lugenud seda! Üritasin esimese rea ja kulgesin siis kiirelt edasi, et järgmiste taoliste katkete juures taas oiata, mittelugeda ja kannatlikult looga edasi minna.

Kui raamat viimaks läbi sai, oli mu kannatus igati katkenud ja ma tormasin google'i kallale, et leida nende luuletuste originaaltekstid. Ma lootsin, et Maggie ise on enda kirjutatud laulusõnadesse riimi ja rütmi sisse peitnud, kuigi eestikeelne tekst nägi välja selline:

Ma armusin sinusse suvel, mu armas suvetüdruk
Suvest oled sa tehtud, mu armas suvetüdruk
Mulle meeldiks veeta sinuga ka talv, mu armas suvetüdruk
Kuid jään alati sinu jaoks liiga külmaks, mu armas suvetüdruk

Suvi on siis, kui ta naeratab ja ma olen lõbus nagu jõmpsikas
On käes meie elu tõeline suvi, hoidkem seda pisut veel
Pehmet tuult ja suve soojust võib ta peita peopesas
Olen õnnelik ka siis, kui see suvi jääb ainsaks me teel.

Oli piisavalt valus lugeda? Igatahes rahustas sõber google mind maha ja selgus, et Maggie ise on tõepooles oma laulule sisse kirjutanud nii riimi kui rütmi ning silpide arv ridades võimaldas seda meeldivalt kahesalmilise lauluna laulda ilma, et meloodia vahepeal persse keerama peaks:

I fell for her in summer, my lovely summer girl,
From summer she is made, my lovely summer girl,
I’d love to spend a winter with my lovely summer girl,
But I’m never warm enough for my lovely summer girl,

It’s summer when she smiles, I’m laughing like a child,
It’s the summer of our lives; we’ll contain it for a while
She holds the heat, the breeze of summer in the circle of her hand
I’d be happy with this summer if it’s all we ever had.

Raske, nii raske oli vaiki olla ja sestap kulutasin ma viimase tunni sellele, et leiaks sõnad, enam-vähem sobivad sõnad, mida Sam võiks tõesti laulda sellel samal meloodial, mille Maggie Stiefvater talle juurde mõtles.

Ta lõksu langesin ma, mu armas suveneid
Suvest on ta tehtud, mu armas suveneid
Koos soovin veeta talve, mu armas suveneid
Kuid soojust pole küllalt, mu armas suveneid

Kui naeratus ta huulil, ma naeran nagu laps
See meie ainus suvi võiks kesta igavest’
Ta hoiab kuumust, suvetuult just ümber oma käe
Ma oleks rõõmus, kui ka enam suve eal ei näe

Jap, poolik ja algeline ning osa riime on endiselt paigast ära. Kui viitsin, siis ehk mingi päev täiustan. Ja kui viitsin, siis teen uustõlked kõigile lauludele, mis neis raamatutes esinevad, sest tegelt on jube lahe üle pea kahekümne aasta taas katsetada seda mängu, mis kaasneb luule tõlkimisega (üks luuletus võib mu päevadeks sel moel endasse haarata, et enne, kui ma oma tõlkega enam-vähemgi rahule jään, on kõrvetatud mitmeid õhtusööke, mitteosaletud mitmetes vestlustes, pooltöötatud tööpäevi ja jäetud magamata rohkem kui tervislik norm öötunde)...

Koletu (miira)

Selles, et mul on teismeline tütar, on ka mõned positiivsed jooned. Ma võiksin vabalt lugeda Jane Eyre'i ja pidada seda "hariduslikuks erivajaduseks". Tõsi, mainitud raamatut pole ma kunagi kaanest kaaneni
läbi lugenud - pubekana jumaldasin ma selle algust, kuid tulekahjule järgnevad paarsada lehekülge olen alati edasi keeranud (kuigi ma olen üritanud seda lugeda, korduvalt) ja hüpanud laia kaarega õnneliku lõpu peale.

Aga see pole Jane Eyre, kuigi samas nagu on ka. Ehk siis klassikaline kaunitari ja koletise muinasjutt tänapäevases maailmas. Ei ole printsi, on kooli popim teismeline, kelle isa on suure telekanali uudisteankur. Ehk poiss, kes on kasvatatud teadmises, et tunded on möga ning hea välimuse ja piisava rahaga saab kõike. Kuni ühel päeval... Kuni ühel päeval paneb nõid talle needuse, mis muudab poisi koletiseks, jättes väljapääsuna armastuse (klassika!). Kui leidub tüdruk, kes poisi karvasest ka küüniselisest välimusest hoolimata temasse armub ning keda poiss ka vastu armastab, siis... Üllatus-üllatus, suudlus võidab kõik...

Lootusetu, kas pole? Muutub veel lootusetumaks, kui isa pojast loobub, talle maja ostab ja teenija ning eraõpetaja (pimeda loomulikult) kaasa annab ning nad siis endast eemale juhib ja kõrvalisemasse linnaossa peidab. Lootus tuleb alles siis, kui üks narkomaan ta kasvuhoonesse sisse murrab ja enda elu päästmise nimel on nõus maha müüma... ei midagi vähemat ega enamat oma tütrest...

Loomulikult läheb kõik hukka!
"... Kas me võiksime nüüd millestki rõõmsamast rääkida? See "Hüljatud" oli täitsa naljakas raamat."
Ja loomulikult on lool õnnelik lõpp! Igal muinasjutul peab, lihtsalt peab olema õnnelik lõpp (muidu mina ei mängi)! Kuigi, tuleb tõele au anda (SPOILER), väike merineitsi muutus siiski merevahuks.

Aga Jane Eyrest alustasin ma sellepärast, et tollest raamatust oli siin ka juttu, nagu ka Hüljatutest, Moby Dickist, Jumalaema kirikust... <- Ehh! jumal tänatud, et ma ei pea enam päevagi teismeline olema! Kogu see äng on vanainimese jaoks ikka õõvastavalt masendav... Aga noortele kirjutatud lugusid on vahel ikka hea kätte võtta ja lugeda (kuigi Jane Eyre'i need vahepealsed kakssada halalehekülge jäävad minust veel puutumata).

Müürililleks olemise iseärasused (Marie)

Hakkasin ka siis lõppuks täis pubekaks ja lugesin midagi täiesti mitte minulikku. Ma ei viitsigi raamatu sisu väga kirjeldada, sest kirjelduse leiab netist üles. Nii palju võin ma öelda, et seal on mingi poiss, kes kirjutab kirju oma sõbrale. Raamat jättis sellise mulje, nagu oleksin mina see sõber.

Olles raamatuga poole peal, siis ma olin kindel, et ma ei soovita seda raamatut kellelegi. Ma ei oska õelda miks, ma lihtsalt teadsin, et ma ei soovitaks seda raamatut. Raaamatu teine pool oli aga palju parem. Kui raamatu algusest midagi vahele jätta, siis võibolla võiks ema seda isegi lugeda, aga hetkel mitte. See raamat on selline, et korra loeb selle teismelisena läbi, aga siis enam ei taha.

Raamatu lõppupoole oli kül kohati naljakaid mõtteid näiteks

On kummaline mõelda, et ka õpetajad on inimesed,...

Ja korra tekkis küsimus, et kas oma tüdrukuga rääkides (peategelane on poiss) võib panna telefoni lauapeale, et ise vetsus käia. Tüdruk teisel pool telefoni ei pannud poisi lahkumst tähelegi.

Teismelisena oli seda raamatut lugeda hea, aga kellelegi teisele ma seda raamatut ei soovita, tõsi ma ei tea väga mida teised inimesed loevad, seega sõnastame lause teisiti. Teismelisena oli seda raamatut lugeda hea, aga emale ma seda raamatut kohe kindlasti ei soovita.

Ja tee lõpus on ookean (miira)

Kui päkapikud mulle sel talvel Rahvaraamatu kinkekaardi kuuse alla poetasid, polnud valik üldse keeruline - ilmselgelt tuli kodustada Neil Gaimani "Ja tee lõpus on ookean". Ma olin teda juba raamatupoes korra paitanud ning internetiavarustes taga igatsenud, kuid see, mis avanes viimaks lugemist alustades, ületas kõik minu, niigi üsna kõrged, ootused.

Esmalt minu siiras tänu ja kiitus tõlkijale (Olgu ta lausa nimepidi mainitud: Lauri Vahtre)! Ei ole kuigi palju fantaasiaraamatuid, mille tõlkega võiks sisimas rahule jääda, kuid kõnealune raamat on ilmselgelt üks neist. Inglise keel kubiseb punktidest, jaburatest punktidest jaburatel kohtadel. Nende jaoks on nii lihtne alustada lauseid sõnadega "aga", "sellepärast", "ja" ning neid endid see süsteem ei paista häirivat. Ometi häirib taoline hakitus, punktidega mõtete lõikumine, kui tekst ise on viidud eestikeelseks. Samamoodi jääb häirima, kui lauseehitus on jäetud keelega kohandamata ning lugeja võib tekstist järeldada, mis keelest üks või teine raamat on tõlgitud - on tõlgitud vaid sõnu, kuid mitte teksti. Siin neid muresid polnud! Olid laused, mis sisaldasid nelja või viite koma; oli lauseid, mis sisaldasid semikoolonit (!) -> oli tõlgitud lugu, imearmsat ja lummuslikku lugu, ning seda oli tõlgitud hästi!

Teisalt oli lugu ise. Mulle räägiti eile, et keegi kuskil olla loo tituleerinud lasteraamatuks, kuid ilmselgelt oli kõik lasteraamatust niisama kaugel kui mina kuust. Pigem vastupidi, ma pidin endalt viimaks küsima: "Gaimanil on keskea kriis?" Jah, põhiloo peategelased on lapsed, kuid see ei ole laste seiklus, vaid vananeva mehe tagasivaade lapsepõlvemälestusele, milles on omajagu nostalgilist melanhooliat ja valu, kaduvuse paratamatust ning saatusega leppimist. Mis oli, see oli ning tuleviku teha pole muud kui mineviku mõtestamine.
"Hilisemad asjad matavad lapsepõlvemälestused sageli enda alla ja teevad nad hägusaks, nii et nad jäävad nagu unustatud mänguasjad kusagile suure inimese täiskuhjatud panipaiga taganurka, kuid ei kao kunagi täielikult."
Imeilus ütlemine mu meelest ning samas võtab see lause kokku kogu loo meelsuse.

Kui ma olin raamatu lõpetanud, seda lapsele mittesoovitanud, kohati siiski vaimustunult tsiteerinud, oli meie elamises sellina veider dialoog:
"Aga oli see vähemalt õnneliku lõpuga lugu?" uuris laps.
"Defineeri õnnelik!" pareerisin ma küsimuse.
"Noh, et kõik need tegelased, kes raamatu keskel veel elus olid ja oluliste ja headena esitati, elasid "õnnelikult elu lõpuni"?"
"Defineeri elu lõpp!"
Jah, lugejat hoitakse sooja ja pehme teki sisse mähituna, sest juba proloogis antakse sulle üheselt teada, et peategelane ise on ilma suuremate tuntavate armideta jõudnud vananeda 42-aastaseks. Kogu loo vältel kasutatavad vaatenurgad, põhjendused ja seletused ei lase sul hetkekski unustada sooja teadmist, kuid... Kuid jutustaja enda pragmaatilisus ning mälestuste teadlik või alateadlik valulikkus hoiatab samamoodi ka kõige kaduva eest.

Jap, oli küll õnnelik lõpp, võin ma nüüd juba öelda. Jap, oli rahu ja rõõmu, absurdset musta huumorit, geniaalset sõnaseadmist ja lugu, mis lummas ega lasknud lahti enne kui läbi sai.

P.S. Nõrganärvilistele ei soovita! Seal oli üks stseen, mis minulgi südame pahaks ajas (füüsiliselt), kuid siiski - ainult üks!