Sunday, January 5, 2014

Ja tee lõpus on ookean (miira)

Kui päkapikud mulle sel talvel Rahvaraamatu kinkekaardi kuuse alla poetasid, polnud valik üldse keeruline - ilmselgelt tuli kodustada Neil Gaimani "Ja tee lõpus on ookean". Ma olin teda juba raamatupoes korra paitanud ning internetiavarustes taga igatsenud, kuid see, mis avanes viimaks lugemist alustades, ületas kõik minu, niigi üsna kõrged, ootused.

Esmalt minu siiras tänu ja kiitus tõlkijale (Olgu ta lausa nimepidi mainitud: Lauri Vahtre)! Ei ole kuigi palju fantaasiaraamatuid, mille tõlkega võiks sisimas rahule jääda, kuid kõnealune raamat on ilmselgelt üks neist. Inglise keel kubiseb punktidest, jaburatest punktidest jaburatel kohtadel. Nende jaoks on nii lihtne alustada lauseid sõnadega "aga", "sellepärast", "ja" ning neid endid see süsteem ei paista häirivat. Ometi häirib taoline hakitus, punktidega mõtete lõikumine, kui tekst ise on viidud eestikeelseks. Samamoodi jääb häirima, kui lauseehitus on jäetud keelega kohandamata ning lugeja võib tekstist järeldada, mis keelest üks või teine raamat on tõlgitud - on tõlgitud vaid sõnu, kuid mitte teksti. Siin neid muresid polnud! Olid laused, mis sisaldasid nelja või viite koma; oli lauseid, mis sisaldasid semikoolonit (!) -> oli tõlgitud lugu, imearmsat ja lummuslikku lugu, ning seda oli tõlgitud hästi!

Teisalt oli lugu ise. Mulle räägiti eile, et keegi kuskil olla loo tituleerinud lasteraamatuks, kuid ilmselgelt oli kõik lasteraamatust niisama kaugel kui mina kuust. Pigem vastupidi, ma pidin endalt viimaks küsima: "Gaimanil on keskea kriis?" Jah, põhiloo peategelased on lapsed, kuid see ei ole laste seiklus, vaid vananeva mehe tagasivaade lapsepõlvemälestusele, milles on omajagu nostalgilist melanhooliat ja valu, kaduvuse paratamatust ning saatusega leppimist. Mis oli, see oli ning tuleviku teha pole muud kui mineviku mõtestamine.
"Hilisemad asjad matavad lapsepõlvemälestused sageli enda alla ja teevad nad hägusaks, nii et nad jäävad nagu unustatud mänguasjad kusagile suure inimese täiskuhjatud panipaiga taganurka, kuid ei kao kunagi täielikult."
Imeilus ütlemine mu meelest ning samas võtab see lause kokku kogu loo meelsuse.

Kui ma olin raamatu lõpetanud, seda lapsele mittesoovitanud, kohati siiski vaimustunult tsiteerinud, oli meie elamises sellina veider dialoog:
"Aga oli see vähemalt õnneliku lõpuga lugu?" uuris laps.
"Defineeri õnnelik!" pareerisin ma küsimuse.
"Noh, et kõik need tegelased, kes raamatu keskel veel elus olid ja oluliste ja headena esitati, elasid "õnnelikult elu lõpuni"?"
"Defineeri elu lõpp!"
Jah, lugejat hoitakse sooja ja pehme teki sisse mähituna, sest juba proloogis antakse sulle üheselt teada, et peategelane ise on ilma suuremate tuntavate armideta jõudnud vananeda 42-aastaseks. Kogu loo vältel kasutatavad vaatenurgad, põhjendused ja seletused ei lase sul hetkekski unustada sooja teadmist, kuid... Kuid jutustaja enda pragmaatilisus ning mälestuste teadlik või alateadlik valulikkus hoiatab samamoodi ka kõige kaduva eest.

Jap, oli küll õnnelik lõpp, võin ma nüüd juba öelda. Jap, oli rahu ja rõõmu, absurdset musta huumorit, geniaalset sõnaseadmist ja lugu, mis lummas ega lasknud lahti enne kui läbi sai.

P.S. Nõrganärvilistele ei soovita! Seal oli üks stseen, mis minulgi südame pahaks ajas (füüsiliselt), kuid siiski - ainult üks!