Taeva orvud

Tore lugu, aga mul on tõsine hirm inimkonna tuleviku pärast. Ma väga loodan, et inimesed on targemad, kui selles raamatus... kuid isienesest on natuke armaski, kui Newtoni seadusi võrreldakse armumisega:

See illustreerib mu väidet. Sina võtsid kõike sõnasõnalises mõttes, nagu seadusi, mis juhivad elektririistu ja mida võib selles raamatus kõikjal leida. "Kaks keha mõjutavad teineteist jõuga, mis on  võrdeline nende masside korrutisega ja pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga." Kõlab nagu lihtne füüsikaseadus, eks? Mitte midagi selletaolist; see oli esivanemate poeetiline kõneviis, kes ei suutnud väljendada läheduse seadust, mis juhib armastuse emotsiooni. Osutatud kehad on inimkehad, mass nende suutlikus armastada. Noortel inimestel on tugevam võime armastada kui vanadel; kui nad pannakse lähestikku, nad armuvad, aga kui lahutatakse teineteisest, läheb see varsti üle. "Mis silmist, see südamest." Niisama lihtne see ongi. Aga sina otsisid sealt mingit sügavamat tähendust.

Muidugi pole teaduste tundmine ainus tore osa.

Raamatul oli ka väga tore "õnnelik" lõpp. Inimkond sai päästetud ja puha. Leiti isegi elukskõlbulik planeet. Minu arusaamade kohaselt küll väike kamp inimesi ei suuda inimkonda päästa, aga mida mina ka tean. Aadam ja Eeva suutsid ju seda, siis miks natuke suurem grupp ei peaks hakkama saama (kuid räägime siiski umbes 10-st inimesest).

Muidugi tuleb veel ära mainida, et feministid ei tohi seda raamatut lugeda. Kogu feministide töö on Heinleini visandatud tulevikus kadunud.

Aga kui kogu eelnev jutt välja jätta, siis väga hea raamat ja soovitan kõigile :D

Võlukunsti värv

Tegelikult on pildi lisamine üsna mõttetu,
kuna sellel on väga palju erinevaid trükke.
(goodreadsi andmetel 147 (ka eesti keeles
on rohkem kui üks))

Jõudsin ka siis lõpuks Pratchettini :D

Jube hea! Ülinaljakas! ning kas ma juba mainisin, et jube hea!

Tegelikult hakkas mul Rincewindist täitsa kahju, kuna kõik, mis ta tegi, kukkus läbi. Ta ei suutnud rahulikult elada, ega ka mitteelada. Isegi maailma äärelt ei suutnud ta alla kukkuda!

Rohkem ma ei spoili.

Maailm on äge, aga muidugi kellele ei meeldiks maailm, mis on lapik ning nelja elevandi peal, kes omakorda on kilpkonna peal (NB: A'Tuini sugu on teadmata).

Ma tahan liiga paljudest asjadest kirjutada, aga lühidalt kokku võttes: raamat oli jube äge ja väga hästi kirjutatud. Rincewindist hakkas kahju, kuna ta ei suutnud isegi surma saada. Lemmik tegelane on aga vaieldamatult Surm (tegelikult on vanaema Weatherwax ka üliäge, aga teda ei ole veel selles raamatus)... tegelikult oli Pagas ka super nunnu ja ka temast hakkas kahju, sest nii pea, kui ta hakkas oma omaniku lähedale jõudma kadus too jälle teise maailma otsa. Ja ma vist ei oska lühikokkuvõtteid.

Pratchetti tegelased on kõik viimistletud ja huvitavad. Kui üks tegelane on pooleldi loll ja ilma igasuguse alalhoiuinstinktita seikluste otsija, siis on ta seda igas olukorras ja püsivalt (teatud autoritele võib ette heita, et tegelased teevad asju, mis ei lähe nende üldise iseloomuga kokku). Võrdlused ja isikustamised on super head ning üldse on väga hea raamat... aga ma vist olen liiga palju aega oma emaga veetnud, kui ma panen selliseid asju tähele :)

Ühesõnaga ülihea raamat! Soovitan kõigile. Naerda saab palju ning lugu on huvitav.

(Ma vist tegelikult ei pea soovitama, kuna kõik fantaasiafännid on seda juba suure tõenäosusega lugenud.)

Novembriöö kirjad (autorinurgake)

Vabariigi aastapäeval tehti mulle noomitus, et ma ei ole oma uue romaani ilmumisest üldse teada andnud. Ausalt, tegelikult alustasin ma siinset blogipostitust kohe, kui olin oma autorieksemplarid kätte saanud. Ma tahtsin tol hetkel veel rääkida sellestki, et kuigi kõvakaanelistel raamatutel on mitmeid eeliseid (soliidsus, väiksem vigastuseoht seljakoti põhjas reisides, paremini väikestesse kottidesse mahtuv,...), on sel ka üks tõsine miinus - kaal. Poekott ühes käes ja autorieksemplaridega kast teise käega puusale
toetumas, oli ka lühike tee pakiautomaadi juurest koduni piinavalt pikk. Aga elevust oli palju ja kaas minu meelest armas (ei, see ei tulnud üldse esimesel katsel ja pole ka see, mida ma kirjutades ette kujutasin - kirjutamise ajal oli mu silme ees verine äralõigatud sõrm kahe tätoveeringuga). Mingis mõttes annab just see kaas loo olemust kõige paremini edasi - piirav ja edasipürgiv samaaegselt.

Aga natuke loost ka, mingi sellise nurga alt, mida lugedes ehk ei näegi. Esmalt tuli tehas. Tehas, mis muudab osaliselt igal kuul oma asukohta. Tehas, mis seob enda ümber hiiglasliku teaduskeskuse, tehasetööliste eluasemed ning muu meelelahutuse selle ümber - tehaselinn. Hiiglaslik tehaselinn siinsamas Eestis.

Ma ei hakka siia vahele rääkima, kuidas tehase juurde ilmus Keire ning sellest, millised seigad esimesena mõttes kuju võtsid, saab lugeja kindlasti isegi aimu. Nii ma ju kirjutangi - mõttes joonistub maailm, joonistuvad mingid pidepunktid, detailid või dialoogid ning seejärel hakkan ma lugu vasakult paremale kirja panema. Aga enne kui Keire oma elukaaslasele mõeldud kirju sõnasõnaliselt kirjutama hakkas, joonistas minu mõte maailma edasi. Kujutage ette, et homsesse Eestisse rajatakse miljoni elanikuga tehaselinn. Milliseid turvameetmeid peab omama linn? Milliseid Eesti? Aga kui tehas tegeleb millegi sellisega, mis potentsiaalselt ohtlikuks võib osutuda? Kuidas meie, kes me tehaselinna ei sobituks, seda kõike siit, väljast poolt linna, vaatame?

Kogu seda mõttekeerutust hakkas viimaks peategelane oma mina-mätta otsast kirja panema. Tema ei ole mina, tema elukogemus ja maailmanägemus pole päris see, mis minul, aga sellest tema oma mättast vaadatuna ta ju lugu jutustab - tuues teravamalt välja talle olulisema ning mainides vaid vihjamisi seda, mis tema meelest ebaoluline või temale ja kirjade saajale liigagi hästi selge. Aga seda kõike kirja panna oli pagana põnev! Mäng, mitte ainult maailma ja tegelastega mängimine, vaid ka vormiga mängimine. Mina, kes ma üldjuhul väga mina-vormis kirjutatud raamatuid ei armasta, õppisin esimeses isikus kirjutatud lugude hingeelu hoopis teise nurga pealt tundma ning seda enam on mul hea meel, et teisedki Keire lugu hindasid (II koht Tänapäeva romaanivõistlusel 2016).

Njahh, selle võistlusegagi oli ju tegelikult täitsa omaette lugu. Loo esmaversioon oli mul juba ammu kirjas (kuivõrd kahte aastat saab pikaks ajaperioodiks nimetada), kuid mulle endale see lugu veel nii väga ei meeldinud ning ma polnud selle lugeja olemasolus üldse kindel. Aga siis jõudis minuni selle toimunud võistluse info ning pisike hääleke ütles, et just see võistlus võik olla just selle konkreetse loo kodu. Pühkisin käsikirjalt tolmu, tuletasin arvutile meelde, et ma tegelikult ei ole seda faili hüljanud ning asusin uuesti tööle. Kirjutasin ümber loo lõpu, lisasin siia ja sinna, kustutasin kolmandalt kohalt nii, et lõpuks jäi alguse ja lõpu vahele lugu, mida mul endal oleks vähemalt meeldiv vahel sirvida. Ehk jagub seda meeldivust teistelegi lugemiseks.

On tehaselinn, hiiglaslik ja samas vaatleja silma eest varjatud. Ja siis on Keire, tüdruk, kes kolis hiidlinna ning jäi sinna lõksu, mitte just igaveseks, kuid piisavalt pikaks ajaks, et see tema mõtteid ja maailma väänutaks.

.   Kui ma väike olin, rääkisime koolis tihti, et läheme suureks saades kõik Tamsallu elama. Mäletad, tol ajal püüti linna võimalikult palju eestlastega kaetud nurgakesi tekitada! Muidugi teadsime me sealsetest, muu riigiga võrreldes, hiiglaslikest palkadest ja teaduskeskusest, mis hakkas maailma parimatele silmi ette tegema. Me teadsime, naersime ja lubasime valjul häälel, kuid sisimas olime ikkagi kahevahel. 
.   Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv.

Noortest, kosmosest, düstoopiast ja mõnest raamatust ka

On juhtunud see, mis vahel ikka juhtub ehk peotäis raamatuid on mu peas sõlme läinud ning nende vahele on aja jooksul pikitud veel teisigi lõngu. Eks ma püüan siin nüüd midagi neist lahti harutada ja kes viitsib, võib kaasa mõtiskleda.

Algatuseks mainin ära mõtte, mis paar päeva tagasi end ajus sõnastas: minu jaoks on kosmoselaev ainus loomuliku düstoopia tekkimise paik - selgelt eraldatud nii ajas kui ruumis ning kuna see on fikseeritud tehnilise seisu pealt teele läinud ja ajab läbi piiratud ressurssidega, siis on suured kõvergumised üsna kergestihoomatavad. Muude düstoopiakirjelduste juures on vaja midagi enamat (olgu, viimase aasta maailma poliitikas on tõestatud mu eelnevate sõnade nõrkust, aga optimist minus nii lihtsalt alla ei anna)

Eelmise aasta jaanuaris lappasin läbi sõbra raamaturiiuli ning leidsin sealt senilugemata Maria V Snyderi raamatu "Inside Out". Sirvisin raamatu tagakaant, lugesin natuke algust ning nii see raamat minuga koju jalutaski. Minu varasem kokkupuude Snyderi loominguga tuli läbi Ixia kroonikate, mis on selgelt noorele naislugejale suunatud fantaasiaraamatute sari ning eks ma sellelt pinnalt hindasin ka seda raamatut. Lõppeks oli ju tegelane noor naine (17-aastane).

Tõsi, tegemist polnud enam maagilise fantaasialooga, vaid pigem teadusulme alla liigituva raamatuga. Nagu ma mõni aeg hiljem teada sain, on selliste lugude jaoks termin "põlvkonnalaev" - ehk siis avakosmoses kihutab edasi üks hiiglaslik laev, mille sihtpunkt on järgmine planeet. Laev, mis on teel olnud juba sadu aastaid ning mis arvutuste kohaselt peaks veel vähemasti viis korda sama palju aega teel olema.

Aga alumise korruse rahvas seda ei tea. Ehk oli selle laeva teadlikkus algul milline tahes, kuid mingil hetkel toimus laevas suuremat sorti mäss, mille tulemusena üks ülemistest perekondadest juhtimise enda kanda võttis ning vaikselt ja aegamisi kättesaadavat infot manipuleerima hakkas. Selleks ajaks, mil loo sündmused aset leidma hakkavad, on tekkinud kaks klassi - nö aadlikud, kes elavad kahel korrusel (ruumipuuduse vältimiseks on sisse seatud tugev laste arvu piiramise programm) ning abipersonal, keda on hunnikute viisi rohkem, kuid elavad ka kahel korrusel ning tegelevad mustema ning ajusid mittenõudva tööga. Kaks klassi omavahel ei suhtle üldse (välja arvatud siis see korda hoidev perekond, kes põhimõtteliselt hoiab ka suhtlemist ära).

Alumiste seas on levinud uskumus, et kui nad torustikest välja jõuavad, leiavad nad eest haljendava ja rohelise paradiisi. Ja seda torustikust välja pääsemise ust peategelane algul fanaatiliselt otsibki. Kõik muu tuleb hiljem - laevapööre ja armumine ja palju muudki, mis ühe hoogsa noorteka juurde kuulub. Möödaminnes leiavad nad laevalt korruseid, mida keegi pole välja ehitanud (materjalid on olemas, sest teeleasumise hetkel oli kole kiire, kuid valmistuti ilusasti selleks, et rahvastiku arv laeval kasvab aja jooksul - oligi määratud kasvama). Täitsa ok lugemisega ulmekas, mis isegi väga ei karjunud.

Siis läks mõni aeg mööda, päris mitmed arutelud jäid tol eelmisel kevadel silma, kus küsimuse all oli ulme kui noortekirjandus või mitte. Samamoodi käis läbi üksikute romaanide kohta vihjeid, et üks või teine on ikka nii noortekas ning läks ühest või teisest lugejast kaarega mööda. Nuh ja kui mu enese esimene romaan sai mitmelt kohalt hinnangu "noortekas", siis pani see mind ainult veelgi teravamalt kõiki taolisi arutelusid vaagima. Ma ise ei kirjutanud noorele lugejale, vaid pigem mõttega "võib sobida ka noorele".

Igal juhul, kui mulle suvel Robert H. Heinleini "Taeva orvud" kätte sattus, tabas mind emotsiooni kordus. Samamoodi põlvkonnalaev, millel üht teist oli tuksi läinud - oli väljaehitamata korruseid ja nurgataguseid, oli kunagiste jamade tõttu unustatud ajalugu. Oli noor peategelane, kes armastas uurida ja ronida laeva sellistes osades, mida korralikule inimesele sündsaks ei peetud. Tõsi, siin olid nö korralikud talupojad ja väljaheidetud mutandid need kaks vastandlikku leeri. Ometigi ei pea keegi Heinleini (ok, kindlasti keegi peab) lastekirjanduseks ega ka noortekaks. See on lihtsalt muhe ulmekas, mille peategelane on algul noor.

Iga leheküljega, mis ma edasi jõudsin, kasvas äratundmine ja veidrate sarnasuste hulk. Tehnilise poole pealt (ehk siis see, mis teeb ühe teadusulme teadusulmeks) oli Heinlein kindlasti kõvasti loogilisem ja selgitavam, kuid emotsioon oli paljuski väga-väga sarnane. Avastus, mida tähendab olla kosmoselaevas, mida tähendab olemine avakosmoses. Heinlein oli oma laeva juhtimise andnud ainult masinate hooleks ning võimaldanud seeläbi laevaühiskonna mandumise kuni maani, kus noor ja terav õpipoiss luges Newtoni seadusi ning kuulis oma mentori seletusi jumaliku armastuse väest. Terav ja muhe lugemine koos üsna vahetu emotsiooniga (lisanaeratus läheb kaksikutele, kelle suurim viga oli selles, et nemad uskusid kõike, mis oli raamatute kirjas - ühtmoodi nii kosmoloogia õpikuid kui ka näiteks Dumas' "Kolme musketäri").

Mõlemad raamatud jõuavad revolutsioonini, mõlemad jõuavad reetmiseni ning mitte just kuigi jätkusuutlike lahendusteni.

Siin maal oli mul tuhat mõtet oma emotsioonidest üks Reaktori artikkel vormida. Noortekirjandus või mitte? Võrrelda üht teisega. tuua välja ühest ja teisest, kuid mu piiratud mõistus ei suutnud piisavalt hästi sõnastada seda, mida ma mõtlesin või öelda tahtsin. Ega ma nüüdki oska, aga blogiformaat on meeldivalt vabam ning mul ongi võimalus see mull siia paljusõnaliselt välja valada.

Aeg läks ning selle aasta alguses sattus minu kätte Alastair Reynoldsi "Aeglased kuulid" ning nagu muu seas ujus mu mõte tagasi mulluste mõtiskluste juurde. Aeglased kuulid pole küll põlvkonnalaev, sest inimesed, kes seal tegutsema asuvad, on täpselt need, kes laevale pandi - peamiselt sõjakurjategijad mõlemast vaenutsenud leerist, muidu retsidivistid ja peotäis "ruumitäidet".

Sõda oli just lõppemas (vaherahu välja kuulutatud, kui mitte veel kuigi jõuliselt kehtiv), peategelane sattus vaenlase kätte ja langes tolle piinamise ohvriks. Viimane asi, mida ta enne minestamist kuulis, oli abi võimalik saabumine. Järgmist korda silmi avades oli ta laevas ja ärkas krüogeensest unest. Üsna kiirelt sai ta teada, et on vanglatranspordis, teadmata, milles paganas teda süüdistatakse või mis üldse juhtunud oli. Teada on ainult, et laeva süsteemid on teinud restardi ning seetõttu on paljud "reisijad" ärganud enne kohale jõudmist (ja palju on ka sulavaid laipu).

Kuna positsioneerimismajakatega ühendust ei saada, arvatakse hetkeks, et ehk läks hüppel midagi valesti ning nad on kurat teab kuhu jõudnud. Mingi aja jooksul saab selgeks, et nad on just seal, kus peavad, ainult et aeg pole enam see, mis oli. Möödunud on tuhandeid aastaid ning abi pole kuskilt tulemas - ses mõttes pole vahet, et nad on "kunagi asustatud olnud" planeedi orbiidil, mitte avakosmoses.

Aga põhjus, miks too raamat mulle mulluse mõttekeerutuse meelde tuletas, seisnes mingis sisulises aspektis. Peategelane, kellest loomulikult saab laeva uus vaimne liider (mille vastu pole mul midagi, sest teiste tegelaste kaudu kirjeldatav lugu oleks tiba igavam), läheneb probleemidele pioneeriliku visaduse ja oktoobrilapse ohvrimeelsusega. Ühel hetkel tuli kange kiusatus oiata, et olen vist kogemata mõne Mehisuse sarja raamatu kätte võtnud. Õnneks pöörati sellele vint peale ning lugu lõpetati hoopis teise tooniga. Pealegi poleks minust vist viisakas soovitada noorele lugejale raamatut, kus on siherdused stseenid sees, kus meditsiinirobot põhimõtteliselt hakklihamasinaks otsustas hakata ja veel mõned taolised.

Põhimõtteliselt andis peategelane endast kogu aeg parima, et sattuda kaela murdvatesse üritustesse, kuid suutis ellu jääda ja olla oma egost ja kaotusvalust "üldise hea" nimel üle. Ta polnud küll enda meelest grammigi üliohvrimeelne, aga nii läks. Ja jälle.

Poole raamatu pealt tuli ka väljast poolt aimdus, mis pagan selle meile teadaoleva universumiosaga juhtunud oli, kuid täpsemalt kahjuks mitte (minusugune ootaks nüüd üht täispikka romaani, mis tolle "puhastuse" lahti seletaks).

Ja nüüd oli ka Marie "Inside Outi" läbi lugenud ning vahetasime selle sõbra riiulis järje vastu välja ehk siis Maria V. Snyder ja "Outside In". Olgu kohe algatuseks öeldud, et selle raamatu ulmeline väärtus oli kõvasti madalam kui teistel. Sarja esimese raamatu puhul oli mul tunne, et autor on natuke selle kosmoselaeva teema üle ikka mõelnud, aga siin selgus, et vähemasti kohale polnud kuigi palju jõudnud (või on selle aja sees ununenud, mis kahe käsikirja koostamise vahele jäi).

Tegevus jätkub sealt, kus esimeses pooleli jäi - laevapööre on tehtud ja nüüd tuleb tagajärgedega toime tulla. Kui sa oled mitukümmend tuhat inimest tillukeses laevas mässama pööranud, siis nende rahunemine ei toimu kaugeltki nii kiirelt kui peaks. Kui sind on sünnist saati õpetatud ühtesid või teisi inimesi millekski pidama, siis faktist, et nad pole sellised, piisab küll mässu liikuma saamiseks, kuid mitte rahuolukorras teismoodi mõtlemiseks.

Aga kuidagi tuli see mass allutada ilma, et keegi neist laeva sisse augu lõhkaks või midagi sama nõmedat. Põhimõtteliselt andis peategelane endast kogu aeg parima, et sattuda kaela murdvatesse üritustesse, kuid suutis ellu jääda ja olla oma egost ja kaotusvalust "üldise hea" nimel üle. Ta polnud küll enda meelest grammigi üliohvrimeelne, aga nii läks. Ja jälle. Oi, ups, siin ma olen juba olnud! Eelmise raamatuga. Aga ega ma midagi teha saagi - lugemisaegne emotsioon oli kuratlikult sarnane. Ka see pioneerilik targutamine ja "hea olemise" vajadus.

Muhe ja kiire lugemine, kui suudad füüsika ära unustada. Laev oli jabur ning idee iseenesest lahe. Natuke ehk kohati naivistlik, aga mis siis.

Ja kui ma olin siit viimase läbi lugenud, jooksis pähe ,mõte, et kui tõmmata peenike niit iga taolise raamatupaari vahele, mis mõne teisega  sarnaselt töötab, tuleks... Isegi kui ma kasutaksin ainult seda marginaalset raamatute hulka, mille ma ise läbi olen lugenud, tuleks tekkinud kangas õhu läbi laskmiseks liiga tihe.

Ja sinna see läkski! Mõte, mis hakkas arenema tundest, et mingitel hetkedel kipume me lugusid liiga kiiresti YA alla lükkama või oli see hoopis mõte, et YA kirjandust kiputakse liigituse järgi alahindama, valeks pidama või oli see tolles vestluses, kus keegi "tarkpea" viskas, et kogu ulme on YA või...

Noh, eks iga üksik neist mõtetest on oma rolli mänginud ning kuigi ma tahtsin algul nende kahe esimese raamatu järgi just nende mõtete üle mõtiskleda, kleepusid järgmised lood end ise külge ning nüüd, enne kui ma oma loba lõpetan, panen veel ühe lokaalse düstoopia, mille kohta samuti on arvatud nii "ulme" kui "YA ulme" hulka kuulumist. Nuh, eks ta ju natuke lapsikult algaski, kuid loo kirjapanemise viis ning lõppu visatud maasikas viivad ta ilmselgelt YA-riiulilt hoopis "sünnib ka noorele lugemiseks" riiulile (nagu mu meelest kõik siinkirjutatud lood, kuigi nende täiskasvanud lugejaskond võib erineda).

John Wyndhami "Krüüsalised" on kosmosest tagasi maa peale tulnud, olgu pole sinna jõudnudki. Oma postapokalüptilise loo tegevustiku paigutab ta eraldatud nurgakesse, mille elanikud usuvad oma täiendatud religiooni, hoiduvad paaniliselt mutatsioonide eest ning üritavad vähese haridusega elus püsida... Põnev lugu ja kiire lugemine ning ainus, mis mul tollele loole ette heita on, ongi lokaalne düstoopia. Aga see, mida ma tolle termi all silmas pean, tuleb igaühel endal välja lugeda.

Sellegi poolest oli tegemist laheda ja mõtteainet pakkuva seiklusega, mis oma lugemisemotsioonilt seostub eelnevatega päris ilusasti.

Ehk siis võtaks veel ühe mõttearenduse kiirelt kokku. Siinsetest raamatutest kaks esimest võib vist tinglikult loomulikeks düstoopiateks liigitada ning kolmanda loogilise düstoopia alla, neljas oli esimese järg ning viimane lokaalne düstoopia. Nähh, sain ka lahterdatud! Kusjuures mitte ülemäära hästi lahterdatud - ma ei armasta düstoopiaid! Kindlasti mitte selliseid lokaalseid ja poolikuid variante nagu neid viimastel aastatel palju müügihittideks saanud on, kuid põlvkonnlaevaga, mis on juba sadu aastaid teel olnud ning küllap liigub veel vähemasti sama palju, on see kuidagi muhedalt ja sobivalt kaasas käiv. Teistpidi on vist mugav... Hea küll, aitab!