Sunday, May 7, 2017

Taeva orvud

Tore lugu, aga mul on tõsine hirm inimkonna tuleviku pärast. Ma väga loodan, et inimesed on targemad, kui selles raamatus... kuid isienesest on natuke armaski, kui Newtoni seadusi võrreldakse armumisega:

See illustreerib mu väidet. Sina võtsid kõike sõnasõnalises mõttes, nagu seadusi, mis juhivad elektririistu ja mida võib selles raamatus kõikjal leida. "Kaks keha mõjutavad teineteist jõuga, mis on  võrdeline nende masside korrutisega ja pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga." Kõlab nagu lihtne füüsikaseadus, eks? Mitte midagi selletaolist; see oli esivanemate poeetiline kõneviis, kes ei suutnud väljendada läheduse seadust, mis juhib armastuse emotsiooni. Osutatud kehad on inimkehad, mass nende suutlikus armastada. Noortel inimestel on tugevam võime armastada kui vanadel; kui nad pannakse lähestikku, nad armuvad, aga kui lahutatakse teineteisest, läheb see varsti üle. "Mis silmist, see südamest." Niisama lihtne see ongi. Aga sina otsisid sealt mingit sügavamat tähendust.

Muidugi pole teaduste tundmine ainus tore osa.

Raamatul oli ka väga tore "õnnelik" lõpp. Inimkond sai päästetud ja puha. Leiti isegi elukskõlbulik planeet. Minu arusaamade kohaselt küll väike kamp inimesi ei suuda inimkonda päästa, aga mida mina ka tean. Aadam ja Eeva suutsid ju seda, siis miks natuke suurem grupp ei peaks hakkama saama (kuid räägime siiski umbes 10-st inimesest).

Muidugi tuleb veel ära mainida, et feministid ei tohi seda raamatut lugeda. Kogu feministide töö on Heinleini visandatud tulevikus kadunud.

Aga kui kogu eelnev jutt välja jätta, siis väga hea raamat ja soovitan kõigile :D


Friday, May 5, 2017

Võlukunsti värv

Tegelikult on pildi lisamine üsna mõttetu,
kuna sellel on väga palju erinevaid trükke.
(goodreadsi andmetel 147 (ka eesti keeles
on rohkem kui üks))
Jõudsin ka siis lõpuks Pratchettini :D

Jube hea! Ülinaljakas! ning kas ma juba mainisin, et jube hea!

Tegelikult hakkas mul Rincewindist täitsa kahju, kuna kõik, mis ta tegi, kukkus läbi. Ta ei suutnud rahulikult elada, ega ka mitteelada. Isegi maailma äärelt ei suutnud ta alla kukkuda!

Rohkem ma ei spoili.

Maailm on äge, aga muidugi kellele ei meeldiks maailm, mis on lapik ning nelja elevandi peal, kes omakorda on kilpkonna peal (NB: A'Tuini sugu on teadmata).

Ma tahan liiga paljudest asjadest kirjutada, aga lühidalt kokku võttes: raamat oli jube äge ja väga hästi kirjutatud. Rincewindist hakkas kahju, kuna ta ei suutnud isegi surma saada. Lemmik tegelane on aga vaieldamatult Surm (tegelikult on vanaema Weatherwax ka üliäge, aga teda ei ole veel selles raamatus)... tegelikult oli Pagas ka super nunnu ja ka temast hakkas kahju, sest nii pea, kui ta hakkas oma omaniku lähedale jõudma kadus too jälle teise maailma otsa. Ja ma vist ei oska lühikokkuvõtteid.

Pratchetti tegelased on kõik viimistletud ja huvitavad. Kui üks tegelane on pooleldi loll ja ilma igasuguse alalhoiuinstinktita seikluste otsija, siis on ta seda igas olukorras ja püsivalt (teatud autoritele võib ette heita, et tegelased teevad asju, mis ei lähe nende üldise iseloomuga kokku). Võrdlused ja isikustamised on super head ning üldse on väga hea raamat... aga ma vist olen liiga palju aega oma emaga veetnud, kui ma panen selliseid asju tähele :)

Ühesõnaga ülihea raamat! Soovitan kõigile. Naerda saab palju ning lugu on huvitav.

(Ma vist tegelikult ei pea soovitama, kuna kõik fantaasiafännid on seda juba suure tõenäosusega lugenud.)